Käisin 16. märtsil rahvusraamatukogus kahte kunstinäitust vaatamas ning oioioi kui emotsionaalne kogemus see veel oli!
Sisse jõudes hakkasid mulle kohe silma erinevad kujud ja OUMAIGAAD, nad nägid väliselt superänksad välja. Keksutades näituse poole äärmise huvi ning rõõmuhõigetega, sattusin väiksesse sehkeldusse turvamehega, kellega pidasime sisuka ning lõbusa arutelu eetikanormide kohta. Liikusin siis sealt edasi näituseni. Näituse nimi oli: "Tehtud ja tegemata monumendid" - ideed Tauno Kangrolt. Näitusel olid skupltuurid kõrvuti lakitud puidust alustel, mille taga oli hall sein. Minu arvates vägagi hea kujundus.
Näitusel kujutatigi väikest läbilõiget monumentidest, mis on tehtud, tegemata jäänud või alles teostusel. Tauno sai oma tööga ka väga hästi hakkama, kui ta modelleeris suuri aktiskuptruure, näiteks: "Maardu armunud", "Viimsi haljdas", Musumäe graniitskulptuurid "Hetk enne suudlust" ning veel teisi. Mulle jäi aga kõige rohkem silma skulptuur "Kalevipoeg".
Skulptuur on huvitav, kuna suure eelarve tõttu jäi see ainult ideeks - skulptuuri tegemine jäeti katki. Ehitus oli plaanis Tallinna lahte - keset sügavat vett! Skulptuuri võlu oleks seisnenud selle valguslahenduses - skulptuur pidi öösel olema erinevate valgustite poolt valgustatud, et tuleks esile kuju vaadeldavus hämaral ja pimedal ajal kõikidelt samadelt vaatesuundadelt kui päevaselgi. Öine valgustus on samas seotud ka laevaliikluse turvalisusega. Esmakordselt teost näitusel nähes tekkis kohe uhkustunne ning südames puhkes patriootlikkus. Eks see kuju olekski sümboliseerinud Eestimaiset kokkuhoidu ning isamaalisustunnet, vähemalt minu arvates. Justkui tahaks Kalevipoeg seal keset vett öelda, et: mingu meil kui halvasti tahes, ühtsustunne tassib meid igalt poolt läbi! Näitusel oli teos tehtud savist/krohvist ning jäi valgena, originaalis pidi Kalevipoeg jääma tumedat metallivärvi. Meelitatud kuju poolt, tegin ka ühe mõnusa klõpsu koos Kalevipojaga!
Vinge klõpsu tegin ka "Maardu Armunutega", kust tuli esile mõtteviis, kus õige eesti mees kannab igal hetkel oma naist. Sattusin teosega ühte meeleollu ning juhtus järgnev:
Järgnevalt käisin veel kunstniku Eduard Viiralti püsinäitusel. Sealt jättis mulle suurima mulje maal, kus ta kujutas Lapi maastikku. Pildil olevad ema ja tütar olid aga kurvalt meelestatud ning sellega koos viisid nad alla ka minu tuju. Kujutasin end jutkui nende olukorras ning mõistsin põhjamaalaste rasket elu.
Viiralti maalid asusid hallil kiviseinal, mis sobisid süngetele teostele suurepäraseks taustaks.
